Ajaplaneerimine ja iseseisvus!

Ajaplaneerimine!
Selene Margaret Pruuden
E! osaleja

Teadvustasin Eksperimenta! käigus päris palju asju, mis on olulised nii suuremate projektide kui ka igapäevaelu juures. Esiteks tooksin välja ajaplaneerimise, mille tähtsus jõudis mulle kohale lõpusirgel ehk vahetult enne teose ära saatmist… Õppisin seda tänu stressitasemele, mis töö teostamise käigus aina kasvas ja kasvas. Tänu ajaplaneerimise olulisuse teadvustamisele on mul käesolev õppeaasta koolis palju organiseeritum ja sujunud vähemate probleemidega. Teiseks õppisin ametlikku kirjavahetust ja kuidas erinevate inimestega suhelda. Kolmandaks õppisin, et tuleb arvestada ootamatustega, millest sul enne nende tekkimist aimugi pole, pead jääma rahulikuks ja suutma asjad organiseerida nii, et kõik toimiks.

Eksperimenta! puhul üllatas mind näituse ülesseadjate soojus ja abivalmidus. Kuna pidin suhtlema ka erinevate ettevõtjate ja organisatsioonidega, kes jäid üsna külmaks, siis oli südantsoojendav suhelda ehitustiimiga, kellega leidsime alati kiired ja kohesed lahendused erinevatele küsimustel ilma, et mind oleks oma murega üksi jäetud. Koostöö sujus ja sain ka kiita oma selgete ja üksikasjalike kokkupanemisjuhendite eest. Lõpuks kui Eksperimenta! avati olin oma projekti õnnestumisest hiljem veel mitu tundi kõrgendatud meeleolus 🙂

Kunsti kui üldise poole pealt jätkan õpinguid Sally Stuudios, tulevase eriala valikus olen üsna veendunud, et see on seotud kunstiga – mulle sobib kunsti nurga alt elule lähenemine. Mina ja majandus oleme veel üsna kaugel üksteisest, kuid Eksperimenta! tõi kindlasti mind sellele hüppeliselt lähemale avardades silmaringi ja majanduse mõistmist näidete abil.

Näpujäljed ja iseseisvus
Maria Tõnisberg
E! osaleja

Eksperimenta! projektis osalemisel õppisin, et ma ei ole ikka nii iseseisev, kui noorteerakond TIP reklaamib… Me poleks ilma abistavate vanemate ja kunstiõpetajata kindlasti oma peegliinstallatsiooni teostamisega hakkama saanud. Avastasin, mis on kogu hoolikalt viimistletud näituse taga – kuidas kunstnikud elavad nädal aega enne avamist näitusesaalis, et oma tööd üles panna ja kui kaua võtab ikkagi suure näituse üles panemine aega. Oli uhke tunne minna kunstihoonesse tagauksest, nagu täitsa ehtne kunstnik. Ilma kunstita kunstihoone näis mulle esialgu isegi hirmutav. Ja lõpptulemusega oleme rohkem kui rahul, installatsioon oli vapustavam, kui ette kujutasime (ja tundub, et ka kõigi külastajate lemmikkoht enda pildistamiseks).

Näitusel osalemine andis meile võimaluse kohtuda välismaiste noorte kunstnike ja ägedate kuraatoritega; saada palju kogemust telekaamerate ees ja intervjuude andmises; on uskumatu, et juba 15-aastastele antakse selline võimalus! Ja muidugi kogu näitus, peale mille korralikku läbi vaatamist tahaksin seal iga päev uuesti käia. Ma pole mitte ühelgi kunstinäitusel nii palju naerda ja nutta korraga saanud. Noored kunstnikud on ägedalt ausad, julgevad panna nii oma suurima viha kui rõõmu näitusesaali maailmale vaatamiseks. Terve Eksperimenta! vältel on mind ärritanud ainult näituse külastajad. Võiks ju mõelda vaeste noorte kunstnike peale, kes iga nädal peavad kooli kõrvalt käima näpujälgi peeglitelt nühkimas – kuhu jäi kuldne reegel, et kunsti ei tohi katsuda?

Kalli Kalmet