Ettekujutuses uute väärtuste loomisest ja loomingust kipub ühiskonnal tihti midagi väga olulist välja jääma. Selleks on nimelt oskus jätta midagi liigset tegemata, hoiduda teadlikult asjade juurdeprodutseerimisest.
Kunstiõpetuse tunnis võiks virtuaalset reaalsust proovida luua muude vahenditega kui niisugustega, mis kujutavad endast käsitööd või mingitsorti kujundamistegevust, uue eseme loomist. Kunsti- või disainiteoste ansamblilisust vaadeldes ja õppides puututakse kokku niisuguse eneseväljendusega, mis avaneb seal, kus lõpeb üksik disainobjekt ja algab mitme eseme vaheline kommunikatsioon. Tunnis “Minu käekiri esemetes” proovivad õpilased etteantud vaikelu ümber paigutada. Nende edu sõltub läbimõeldud kavandist ja esemete omaduste läbitunnetamisest. Õpilased aga väljendavad oma isikupära kompositsiooni kaudu.
Non-design’i ehk mitte-disaini ülesanne peaks avama kaasaegse kontseptuaalsema ja ruumipõhisema kujutava kunsti olemust. Ülaltoodud mõtted on pärit uurimusest “Non-design põhikooli kunstiõpetuses”.
2011 / Riho Kall
Read in English
Read more
Tegemist on õppevahendiga, mille abil: tutvustada õpilastele mood board´i mõistet ja disaineri tööpõhimõtteid; suunata lapsi mõtlema, sellele kuidas neid ümbritsevad asjad ja nende lemmitegevused nendest kõnelevad ning õpetada lapsi hankima infot pildilisest materjalist.
RUUMIMÄNG
2013 / Ave Kongo (idee), Andrei Filatov (disain)
Read in English
Read more