Logi sisse | Registreeru     EST | ENG

Sir Ken Robinson: Loovuse revolutsioonist

Sir Ken Robinson

Eksperimenta! üheks peamiseks eesmärgiks on algatada jätkusuutlikke muudatusi kunstihariduses, püüeldes sellise haridussüsteemi poole, mis toetaks iga noore loomulike annete väljaarendamist. Otsides ja leides oma ambitsioonides mõttekaaslasi, viis Eksperimenta! Los Angeleses läbi eksklusiivse videointervjuu loovuse ja innovatsiooni eestkõneleja Sir Ken Robinsoniga. Alljärgnev on kokkuvõte videointervjuus räägitust.

Miks on koolireformide teema pidevalt päevakorras?

Reformid on vajalikud, kuna maailm meie ümber muutub nii kiiresti ning haridussüsteem peab arengutega sammu pidama. Probleem on aga selles, et paljudes riikides liigutakse reformidega vales suunas. Selle asemel, et muutustega kaasa minna, mõistetakse valesti muutuste iseloomu. Nii mõnelgi juhul püütakse reformide kaudu viia meid tagasi, mitte edasi.

Mida Te mõtlete tagasi viimise all?

Suur osa meie haridussüsteemist kujundati välja 19. sajandil, vastamaks tolle ajastu vajadustele ja majanduslikele eeldustele. Paljude tänaste reformide sisuks on selle mudeli muutmine, rõhudes konformsusele ja standardiseerimisele. Tihtilugu on nende reformide üheks tulemuseks see, et kunstid tõrjutake koolide õppekavadest välja. Ma leian, et see on suur viga - kunstid peaksid olema haridussüsteemi kese.

Te olete öelnud, et õpetajad peaksid olema nagu “aednikud”, mitte “töösturid”. Mida see tähendab?

Ma pean silmas seda, et praegused, 19. sajandi industriaalrevolutsioonile orienteeritud haridussüsteemid toetuvad kahele sambale. Üks on hariduse organisatsiooniline kultuur, mis paljudes riikides toimib vabriku põhimõttel - päevas on kindel arv tunde, mis on jaotatud väikesteks osadeks, õpilased jaotatakse gruppidesse vastavalt nende vanusele, keskkoolis on õppeained jaotatud spetsialistide vahel, kes keskenduvad ainult oma töölõigule, tulemusi mõõdetakse kokkulepitud standardite järgi, ning konformsuse ja normaalsuse/ebanormaalsuse hindamiseks on olemas kindlaksmääratud kriteeriumid. See kõik sarnaneb industriaalsele mudelile.

Kuid inimesed ei ole tööstuslikud üksused ja see on minu arvates üks põhjus, miks nii paljud ei suuda haridussüsteemiga piisavalt suhestuda. Nad lõpetavad oma haridustee ilma et teaksid, milles nad võimekad või andekad on, neil puudub enesekindlus ja loomingulisus ning nad ei tea, mida edasi teha. Selle probleemi juured peituvad konformsuses ja standardiseerimises.

Kui sul on näiteks kaks last, siis tead väga hästi, et lapsed on üksteisest täiesti erinevad. Isegi kui nad on identsed kaksikud, erinevad nad üksteisest nii paljudes aspektides - meelelaad, huvid, anded, võimed, soovid. Isegi lapsed, kes on kasvanud ühes peres, nii võrdsetes tingimustes kui vähegi võimalik, osutuvad täiesti erinevateks. See kehtib kõigi laste ja kõigi inimeste kohta. Ja põhjus on selles, et inimesed ei ole elutud objektid, nad on orgaanilised. Ja nagu iga orgaaniline aine, kasvame me erinevuste pinnal.

Inimkogukonnad - ükskõik, kas tegemist on rahvuse või kooliga - sarnanevad palju rohkem organismide kui mehhanismidega. Igat inimgruppi juhivad tunded, motivatsioon, taju, väärtused, huvialad. Sellest vaatepunktist lähtudes tähendab inimeste õpetamine selliste tingimuste loomist, mis neid kaasaks, aitaks neil kasvada ja õitseda. Ja see on palju rohkem aedniku kui töösturi ülesanne. Inimeste eest tuleb hoolitseda, et neil läheks hästi. Ma ei ütle, et tuleks kaotada kõik standardid või öelda “tee nagu ise tahad”, aga inimesed õitsevad teatud tingimustes ja teistes tingimustes närbuvad.

Ma usun, et revolutsioon, mille peame haridussüsteemis läbi viima, tähendab fundamentaalselt uue metafoori kasutuselevõtmist. Peame liikuma mehhaaniliselt, industriaalse massitootmise metafoorilt (mida praegune süsteem peamiselt on) üle sellisele, mis põhineb ideede kultiveerimisel ja kultuuril.

Kui Teil oleks võimalus luua oma kool, siis milline see oleks?

Minu kooli üks põhimõte oleks see, et õpilased õpiksid. Õppekavasse kaasaksin ma järgmised ained: teadused, kunstid, kehaline kasvatus, matemaatika ja humanitaarained (ajalugu, geograafia, sotsioloogia jm).

Enamikes koolides on kunstid lükatud õppekava äärealale ja see on katastroof. Ma ei suuda leida ühtegi põhjust, miks kunste peaks pidama teistest õppeainetest vähemtähtsaks ja leian kõiksugu põhjuseid, miks nad peaksid olema teistega võrdsed.

Miks tänapäeva ühiskonnas peetakse kunste vähemtähtsaks?

Kahel põhjusel. Esiteks põhineb praegune haridussüsteem majandusliku kasumlikkuse ideel. See pole abstraktne väide - usun, et tundsid seda oma kooliajal isegi. Kui sind huvitas kunsti, muusika, tantsu või teatriga tegelemine, tuli ühel hetkel ilmselt keegi ja teatas, et “ma ei usu, et sa selles vallas tööd leiad” või “sa ei suuda muusikuna end ära elatada”, “sa ei teeni maalijana mingit raha”. Seega on kunstide kõrvalelükkamisel majanduslikud põhjused, mis aga on tänapäevaks ekslikud ja valed.

Teine põhjus ei ole majanduslik vaid intellektuaalne - meie praeguses haridussüsteemis domineerib akadeemiline võimekus ja kõrges staatuses on nö “kõvad” õppeained. Kunsti ei peeta paljudes riikides akadeemiliselt võimekate tegevusalaks. Maalimist, pillimängimist, tantsimist või näitlemist seostatakse tihti rekreatsiooni ja vaba aja tegevustega, mis on intellektuaalselt vähemnõudlikumad. Nii arvatakse, kuid see pole loomulikult tõsi! Kunst on intellektuaalselt sama nõudlik kui matemaatika või teadused.

Kunstid peaksid kuuluma õppekava keskmesse, kuna nad esindavad kõrgendatud intelligentsust. Me elame ajajärgul, kus taipamine ja intuitsioon, empaatia ja loovus (mida kunstid võimaldavad) ning kultuurilised teadmised muutuvad üha enam olulisemaks. See on osa revolutsioonist - me peame need eeldused ja oletused ümber hindama.

Kunstide toomine hariduse keskmesse tähendab näha ühiseid jooni kunstide ja teiste õppeainete vahel. See tähendab holistilise haridussüsteemi loomist, mitte püüet suruda kunste vana süsteemi sisse.

Kui palju peaks kunstitunde üldhariduskoolide õppekavas olema ja millises formaadis? Näiteks Eestis on üks 45-minutiline kunstitund nädalas…

45 minutiga nädalas ei saa efektiivselt kunsti õpetada, see on lihtsalt võimatu. See on sama nagu ütleks “me sööme ühe korra nädalas…sellest ju piisab, eksole?” Ei. Tõenäoliselt mitte. Me oleksime alatoidetud, vaevu elus. 45 minutiga võib juhtuda see, juhul kui tegemist on hea õpetajaga, et mõned õpilased klassis satuvad vaimustusse ja jätkavad kunstiõpinguid väljaspool tavatunde.

Üldhariduskoolis peaks võrdne tähelepanu olema kõigil eelpool nimetatud tähtsamatel õppeainetel. See ei pea olema samas mahus kõigi ainete ja kõigi õpilaste puhul. Mina võitlen personaalse lähenemise eest. Koolis on võimalik korraldada õppetööd nii, et erinevatel õpilastel on erinev õppekava.

Mida saab kaasaegne kunst ühiskonnale tervikuna pakkuda? Miks on kunsti üleüldse vaja?

Iga konkreetse kunstiteose puhul on neid, kellele teos ei meeldi ja neid, kellele see meeldib. Erinevatele maitsetele tuleb ruumi jätta. Kunst on personaalsete hinnangute, väärtuste ja esteetika küsimus. Me ei tea kunagi ette, mis on see, mis hakkab maailma muutma ja tasub pingutust ära.

Loomeprotsess on täis üllatusi, me ei saa ette näha täpselt kus ja millest kujuneb väärtus. Keegi ei oodanud Picasso tulekut, ega The Beatles’it või iPhone’i. Aga ühel hetkel, kui nad on olemas, loovad nad iseenda järgi nõudluse. Igas klassiruumis üle kogu maailma on lapsi, kellest võib saada järgmine andekas kunstnik, tehnoloogiaspetsialist või suur teadlane. Ja isegi kui seda ei juhtu, on kõigi laste sees idanemas võimalused, mis muudavad nende lähedaste ja tuttavate elusid.

Kuidas loovust valla päästa?

Teadlikult ja süsteemselt. Mina defineerin loovust nii: loovus on protsess, kus tekivad originaalsed ideed, millel on väärtus. See on protsess, mitte sündmus. Protsessi käigus toimub kaks asja: ideede genereerimine ning nende hindamine, kujundamine. Asja tuum on originaalsus - luua midagi, mida varem ei eksisteerinud.

Hea kunstiõpetaja töö on osalt julgustada õpilasi oma ideedesse uskuma ja teisalt anda neile vahendid ja tehnikad, mille abil nad saavad oma tööd ja loomisprotsessi kriitiliselt hinnata. Nii enda kui teiste töö hindamisel on oluline kriitikameel ning kultuurilised ja kontekstuaalsed teadmised. Hea haridussüsteem kujundab inimestes võime vaadata teiste poolt loodut nii, et nad suudavad kujundada selle kohta arvamusi ning suudavad oma hinnangut välja öelda. Paljud inimesed vaatavad kaasaegset kunsti ja ütlevad “see on täielik jama”, sest nad ei oska sellest midagi arvata. Nad ei mõista kunsti keelt.

Hea haridussüsteem tugineb minu arvates neljal sambal: loovus, tehnilised oskused, kriitikavõime ja kontekstuaalsed teadmised. Need neli tuleb (taas)integreerida haridusse nii, et nende vahel valitseks tasakaal. Sa mitte ainult ei loo, aga mõistad ka seda maailma, milles sa lood.

See postitus kuulub rubriiki 6 Juuni 2011, Intervjuu, Uudiskiri, Uudiskirja Teemad. Salvesta lemmikutesse püsiviide. Kommentaarid ja trackback-viited on suletud.